Poemas del p’urhépecha

 

RUBÍ TSANDA HUERTA*

 


 

Uémbekua

 

Tatá Jurhíata
Ch’piri énka no uarhíjka énka ménku isi irekajka
énka étskuntka t’intskakua interhu parhákpeni
Naná Kutsí

Cheti t’intskakua mereasïndi eska tiamu plataeri énka
Iatsïtakurhu xanharapka.

Urapiti naná kutsí énkari t’intskajka chúrekua,
uiripitiecha enkaksï májku úkuarhintka jurhítikua jimpo
 uiripitiecha enkaksï ampakiti tsakapu jukarikuarika
enkaksï ópchakurhajka ka pápk’anaskuarhini auandarhu
enkaksï k’amarhaka tembuchani, uénakua énka naná kutsí
anhantka.

Sóntkuksï eratperasïndi uandániakua jinkoni
Nitamakua ménku isi nitamakua…
nitamakua énka jindeka para júkskani, t’arhexeni, tsïpáni, uarhíni.

Nitamakua énka tsïkintaka,
auandarhuksï étskurhintati t’ijkutarhakuecha, auandarhu iurhíri uiríasïndi
Jurhíatajtu arhasïndi jimboka uetarhinchasïndi, ka isi úni t’ijchakurhani echerini;
ka naná kutsíjtu sankanitu arhasïndi chúrikuechani
enkaksï kúxaretiecha iurhíri tsïtani jarhajka

Kúnkuarhikua kuerhakateri, t’ik’asï, ka sesi jasi,
jauri xupakateri énka xaratani jarhajka mámaru jarati
t’intskuechani.

Kuerajpiri énka iamu ampe kueraaka, sïríkupasïndi jukajtsïkua ma
énka nonema erokuarhini jarhajka k’arankuntskueri,
tsánharikueri ka uitsakua p’untsúmitieri,
axajtakua k’aríri ts’irákuarhitarhu anapu, komu nitamakueri
énka tsïtsïki tsïpántskuejka.

Anhátapuecha, énka itsï uérajka, japonda pímpinhanari;
mámaru jarhati mananturecha ka tsïtsïkicha
enkaksï auandarhu aranchka ka uininchka k’eri japondecha

Achati ka uarhítiecha júkskasïndi ka eratasïndiksï tarhetechani
jorhénkuarhini imecheri míjkukua ampe enkaksï újtsïkuarhijka
kúskakua ka uarhakua imecheri tsípekuesti.

Churikua anapu nitamakuarhu énka terhunchikuejka
urhiata inchajtsïkuarhu uanókperhka, jurhíata t’ijchakurhasïndi
uiripandantani echerini, auandarhu uenasïndi sïrikurini  ma takusï.

Naná kutsí énka tsïnhájka ts’iuéritiecheri uarhípekuechani
mandani kutsí nanakeri sïturirhu jimpani parhakpeniechani
ukuarhsïndi.

Kuerajpiri no anháxursïndi t’irhékua aiátspeni
niarasïndi sesi jasï ka ambakiti takusïcha jinkoni énka
iaminduecha exenhajka,uarhakua ma jinkoni énka ójkutpejka
ka ch’anhandupani, tsïtsï únharikata sïrikukata xukuparhakuecha
niájtsïtiecha enkaksï sïkuajka iamu p’ikuarherakuechani énka xaratajka.

 

Querencia

 

Señor Sol,
fuego que no muere, el que vive siempre,
el que enciende luces por todo el firmamento.

Señora Luna,
con tus destellos de plata y caminar pausado,
blanca luna que ilumina la noche.

Cuerpos circulares se unen en pleno día,
anillos refulgentes de perlas que los envuelven y oscurecen el cosmos;
al cumplir su himeneo, el primigenio eclipse,
súbitamente, cara a cara se miran, al borde de sus angustias.

El tiempo como siempre.
Tiempo para sembrar, tiempo para crecer, tiempo de florecer,
tiempo de morir, tiempo de resurgir.

Antorchas encendidas en el cielo.
Corre la sangre…
El sol también se alimenta de ella,
la necesita para seguir iluminando a la tierra;
y, por su parte, la luna la bebe en secreto algunas noches,
cuando las mujeres están menstruando.

Unión divina, radiante y hermosa,
cabellos de arcoíris plasmando mil destinos.
La diosa creadora va tejiendo una guirnalda insospechada de suspiros,
de ensueños y yerbas aromáticas de otoño, de ramos secos de invierno,
de tristes nostalgias de primavera.

Árboles, manantiales y lagos cristalinos,
especies diferentes de animales y flores
que surcan los cielos y atestan los mares.

Hombres y mujeres cultivan y cuidan sus milpas,
aprendiendo las artes con su imaginación:
la música, la danza y la devoción.

En el tiempo de la noche, en el cenit del cielo,
las cuatro estrellas hacen guiños para que el sol ilumine con círculos la tierra;
entonces, en el cielo comienza a bordarse un telar.

La luna que cura del hombre las querellas
mes con mes va creando mil universos en el vientre de las mujeres.

La diosa creadora ofrece alimento sin tregua y llega con vistosas prendas,
con una danza estorbosa y traviesa… tejidas y floreadas vestimentas,
encendidos colores que embrujan los sentidos descubiertos.

 

Ch’piri

 

Cheti t’intskua inchasïndi miantskuecharu enka nitamakia
Ka jurajkutapani jankuechani jimajkani anapu
kanharikuarhuri jiskasïnka imani ambe
enka k’amajpantaka juchari irekuarikuani
ch’kari juaxaka parakini t’irérhani,
eskajtsïni tu anapuecha na jorhendaka
¡Ásï párhu!

manhakuarikua jinkoni,
tukupachecha uarasïndi, indeni manakuarhikuarhu
patsasïnkari sesi irekua enka mirhpikurinhaka,
jucheti éskuecha jimini tsïnchesïndi xeparhinkini,
cheti kurhíkuani.
Juchiti eratsïkuecha ka miántskuecha kuerhandurikuarsïndi,
ka uandóntskuaresïnkajchi parhakpinirhi anapue ambe
kurhájcha arhíni jóskuani enkari kamapakujka cheti jurhepikua jinkoni
Kurhíkueskari.

¡k’eri kurhíkua!

Aiánkusïnkarini enka jurhani jarhajka uandaniata ambe,
ka juchari nanítechaksïni kurhamukusïndi,
imaksï pasïndi ka patsasïndi cheti uandakua.

Pínhasku ka chetkuri pakajpitini,
turhírisïnkari jirhíkuaritini t’upuri japurhu
jimini enka jaka tupakata juchiti tupu,
uinhapikueskari…
t’intska juchiti xanharhuni
p’ikuastarhini eskani jimini uérakateska,
ka isï eratsïntasïnka eskani jimini kuerhakateska
ch’pirirhiska, ch’piriska tsípitpiri.

 

Fuego

 

Tu luz se filtra por las ranuras del pasado,
dejando huellas de otros tiempos.
Tu cara esconde los misterios de tu pueblo destruido.
Con leña te alimentas,
enseñanza que nos dejaron los abuelos.
¡No te apagues!

Con tus movimientos incitas a los
dioses para que dancen, y cada fragmento de tu danza
guarda pedazos de glorias olvidadas.
Mis ojos se pierden contemplando tu grandeza;
ahí se desatan mis recuerdos y
platicamos de las cosas del mundo.
Escucha la voz de esta estrella que colapsa en tus brazos de llamas.
Eres el gran abuelo fuego.
Las abuelas interpretan tu lenguaje, portas el mensaje de los dioses
cuando se avecina un mal agüero,
discreto y temeroso cuando descansas entre las cenizas,
ahí, donde está enterrado mi ombligo.

Abuelo fuego, representas fuerza,
ilumina mi camino,
hazme sentir que yo he salido de ti, que
soy tu creación, que soy fuego, soy el espíritu.

 

¿Naní nirasïni tsípekua?

 

k’umanchikuaru uiniakuraspti p’untsúmiti tsïtsïkicha
emenda nintasïndi, ts’irari uénasïndi p’ikuarerakuarhini
menderhu nitamasti ma jurhíatikua, irekua,
tsíri,
          japu,

             urhurhakua,

                             ch’ipiri,

                                        echuskuta.

Ambamantku  jurhíata kamapakusïndi tsípani ka tsanda xumuni etsandurini kakantani
Isi nitamasïndi irekua, chúrekua…
 naná kutsí

             k’uerhamu

                           tsíri

                                 tsïrheri

                                          kamata.

Kurhíjpantani, jurhentani ka miunchiani joskuechani.
Noteru  sïraasïndi, sïuini pasïndi miántskuechani,
echeri arakursïndi ka jini pakatsïati iamu ambe
isi nitamasïndi ma jurhíatikua, ma kutsí, ma uéxurhini
ka máteru, ka máteru..
isi nitamasïndi irekua jimajkani ima kúxaretiri jauiricha
urhapentasïndi
paxujkurhani éskucha k’arisïsti
néspi imá, nanaka sapí, iurhítskiri,
uarhímasï, kutsïmiti. Kurhamari  k’umanchikuani,
iauarhini, parankuani, sïrikukuani.

 

¿A dónde va la vida?

 

Perfumadas flores adornan la casa,
el tiempo de lluvias se va, el frío llega y se siente.

Así pasa otro día, la vida:

maíz,

         nixtamal,

                    molino,

                          lumbre,

                                   tortilla.

Amanece y el sol abraza la mañana y con su calor desvanece
la neblina entre sus brazos, y así pasa la vida, y la noche…

luna,

         ocote,

                    maíz,

                          masa,

                                  atole.

Hacer lumbre, estar en el fogón,
contar las estrellas.

Así pasa otro día, un mes, un año, otro año y otro.
Ya no humea más la casa, el remolino se lleva los recuerdos,
la tierra se parte, ahí queda todo.

Así pasa la vida. Entonces, los cabellos de aquella mujer
se van emblanqueciendo, sus manos se arrugan,
se secan sus ojos.

¿Quién fue aquella niña, aquella doncella, esa mujer, esa anciana?
Pregúntenle al troje, al metate, al fogón, a la costura.

 


 

* Es poeta, traductora y docente p’urhépecha. Licenciada en Historia por el Centro Universitario de Ciencias Sociales y Humanidades de la Universidad de Guadalajara y maestra en Lingüística Indoamericana por el Centro de Investigaciones y Estudios Superiores en Antropología Social. Ha publicado K’arhánkuntskuecha / Delirios (Nauyaka Ediciones, 2013), y Náandi pireku ma cheti sapiini / Cantos de una mamá purépecha a su hijo(a) (Nauyaka Ediciones, 2017).